|
|
|
EESTI
WABARIIK 100
maal ja graafika kahel pool raudset eesriiet
23. jaanuar - 08.
märts 2015
Teine väljapanek
sarjast, mis pühendatud meie riigi
lähenevale suurjuubelile, toob
kunstisõpradeni valiku viimase ilmasõja ajal
ja sellele järgenud okupatsioonipäevil
loodud kunsti. Peamiselt maalist ja
graafikast koostatud näitus annab võimaluse
võrrelda, millist kunsti pidid kodumaale
jäänud loojad viljelema ning kuidas nad oma
teostesse peidetud sümbolitega püüdsid seda
suletud maailma seestpoolt purustada.
Näituse kuraatorid Mark Soosaar ja Jüri Hain
tõid näitusele ka esindusliku valiku samal
traagilisel perioodil sündinud
pagulaskunsti. Pärnust pärit Karin Luts ning
Arno Vihalemm elasid küll vabaduses, ent
nende teostes peegeldub suur mure ning
hingevaev kaotatud kodumaa pärast. Torontos
elanud Kihnu naivist Jaan Oad oli oma
maaliloomingus rõõmsameelsem, kodusaare
kauni mineviku jäädvustamine kujunes mehe
suureks elutööks. Samas pidi Eestisse jäänud
naivist Paul Kondas tõe kuulutamiseks
kasutama mitmetähenduslikke sümboleid ning
allegooriat ega saanudki enne
okupatsioonirežiimi kokkuvarisemist oma
poliitilist maaliloomingut eksponeerida.
Kuni Stalin elas, pääses kodu-Eesti kunstnik
näitustele vaid suurt juhti ja
sotsialismipäikest ülistava loominguga.
Mõnigi neist pingutas üle ja täna võivad
tollased Evald Okase, Richard Sagritsa, Lepo
Mikko, Juhan Muksi jt teosed mõjuda suisa
naljakatena. Aga neis on ka piisavalt
irooniat ning toda perioodi oma nahal
tundnud inimeste jaoks omajagu peidetud
traagikatki.
Hrushtshovi sula järel eesti kunstiellu
astunud noorte maalijate Nikolai Kormashovi,
Ilmar Malini, Enn Põldroosi, Jüri Arraku jt
loominguga algab uus lehekülg, kus üsna
julgete kompositsioonivõtete ning
värvikombinatsioonidega avaneb totaalrezhiimi
olemus ja kaasajooksikute pale. Samal ajal
Läänes loodud eesti kunst on hoopis vaiksem,
kandes endas nii lootuste kustumist kui
leppimist meie rahva pooleks rebitud
saatusega. Need motiivid kõlavad nii Eerik
Haameri, Eduard Wiiralti kui Herman Talviku
jt loomingus. Õnneks ei kustunud ka kaugel
kodumaast tahe hoida elus omakultuuri, mille
üheks oluliseks osaks olid nii maal kui
graafika.
Näituse koostamisel olid meile suureks abiks
Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum,
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Virumaa
Muuseumid, Viljandi Muuseum, Kondase Keskus,
Underi-Tuglase Kirjanduskeskus, kes lahkelt
oma kogudest meistriteoseid Pärnusse
lähetasid.
ERR uudis näituse
avamiselt
(allikas:
http://kultuur.err.ee/v/kunst/uudis/fb498e9c-4428-45c0-aca3-e0b6433af7d9)
|
|
Uue Kunsti Muuseumi
pressiteade 03. märts 2015
|
Pärnu Uue Kunsti
Muuseum annab teada:
Viimaseid päevi ehk kuni 9. märtsini
on meie saalides vaadata sarja EESTI
VABARIIK 100 teine väljapanek EESTI KUNST
MÕLEMAL POOL RAUDSET EESRIIET.
Ajalooskeerises sündinud meistriteosed
kõnelevad ühest - kui traagiline ka polnud
poliitiline olukord XX sajandil, püüdsid
eesti kunstnikud värvide ning kujunditega
sisendada rahvale elujõudu, lootust
võõrvõimu peatsest lõppemisest.
Näitus hõlmab perioodi 1941 kuni 1989, mil
meie kunstnikkond oli alguses lahutatud
tulise rindejoonega, hiljem külma
eesriidega. Lahkus ju tähelepanuväärne osa
eesti kunstnikke 1941. aastal koos
Punaarmeega nõukogude tagalasse ning teine
osa jäi saksa okupatsiooni ajaks kodumaale.
Ent ka siin ei tohtinud enam lehvida
sinimustvalge. Sellest hoolimata kasutasid
nii Eerik Haamer natsivõimu ajal kui ka
Elmar Kits punavägede tagasituleku järel
just neist värve oma loomingus...
Vahel polnud kunstnikul pääsu ja ta pidi
täitma võimude käsku. Vastasel korral oleks
temalt võetud pintsel ning asemele antud
püss, et saada kahurilihaks impeeriumi
laienemise nimel. Nii polnud Evald Okasel
valikut, kui ta pidi 1943. aastal
Jaroslavlis maalima imaginaarset ENSV
esimest üldlaulupidu, mis sai reaalsuseks
alles neli aastat hiljem. Richard Sagrits
aga oli sunnitud joonistama Jaroslalvlis
lendlehti, millel tekst: "Ärge laske ennast
küüditada ära kodumaalt!". Neid mustvalgete
piltidega üleskutseid pilluti alla samadelt
lennukitelt, mis pommitasid maatasa Narva ja
süütasid Tallinna. Ajaloo iroonia ning
kunstniku loometraagika avanesid juba paari
aasta pärast, kui küüditama hakkasid hoopis
need, kes olid andnud Sagritsale käsu
nimetatud lendlehti fabritseerida...
Kui Richard Sagrits, Lepo Mikko, Evald Okas,
Juhan Muks villjelesid oma "nina vee peal"
hoidmiseks nn "sotsialistilikku realismi",
siis ateljeevaikuses sündisid meie
kunstiklassikutel suurepärased vabatehnikas
akti- ja loodusmaalid. Juhan Muksi
"Kartulid" on kui surnuks nälginud inimpead
ning sama autori "Punase lipud Viljandis "
on maalitud lausa prantsuse impressionisti
Claude Monet' vaimus. Oli ju Muks pea kogu
kahe ilmasõja vahelise aja elanud ning
töötanud Pariisis ning sealt korjatud
espriid ei saanud ta peita mujale kui
lõuendile!
Teise viljandlase, naivisti Paul Kondase
kapi-taha-maalitud teosed on omamoodi
lehekülg eesti sümbolistliku kunsti ajaloos.
Juri Gagarini lend üle Siberi, kust
küüditatud eestlased karkudel tagasi
pöörduvad, või ameerika astronautide ning
vene kosmonautide kohtumine Kuul, aga ka
Tallinnale kohutavalt sarnase "Drezdeni"
pommitamine on täis mõtlemapanevat
allegooriat. Arusaadavalt polnud Kondasel
võimalik oma eluajal nende teostega
näitustel esineda. Ja Torontos elanud teine
eesti tuntuim naivist Jaan Oad sai oma
kodusaare ajalugu jäädvustavad maalid
Eestisse saata alles 1980-ndatel aastatel.
Eesti kunstis, kirjanduses, filmis pole
sürrealism ega sümbolism kunagi eriti suurt
ala vallutanud. Küllap on siin taustaks meie
maalähedane, talupoeglik päritolu. Tartlasi
Ilmar Malinit ja Ülo Soosterit võib siin
teearajajateks lugeda. Viimase teoseid
tõstis Nikita Hrushtshov oma käega Moskvas
toimunud üleliiduliselt kunstinäituselt
maha. Ilmar Malinile sellist "au" ei
langenud, tema töid ei julgetud Moskvasse
saatagi. Tõesti, Malini "Vein" (hiiglaslikus
pudelis kääriv veripunane ollus) "Neiu
tehasest" (täispuhutud stahhaanovlanna) ning
"Popi ja Uhhuu" (ahvi ning koera tülist
plahvatanud maakera) mõistukõne ületas
1960-ndatel aastatel lubatud vabaduse
piirid.
On tähenduslik, et Eduard Wiiralti, Karin
Lutsu, Arno Vihalemma, Paul Reetsi, Eerik
Haameri, Olev Mikiveri jt paguluses elanud
kunstnike meistriteostes pole seda lennukust
ja mängulisust, mis tekib sajandi teisel
poolel postmodernistlikus lääne kunstis.
Küllap oli põhjuseks kurbus kaotatud
kodumaast ja mure maailma saatusest...
Näituse lõppakordiks on Jüri Arraku
"Kameeleon" (1988). Kunstnik ütleb selle
teosega, et ellujäämiseks kasutab loodus
sageli kaitsevärve. Polnud palju valikuid ka
kunstirahval.
Nii pakubki väljapanek võimaluse ära tunda,
mida elasid üle ja kuidas hoidsid oma
loominguga eesti vabadusideaale meie
kunstnikud XX sajandi kõige raskematel
aastatel.
Usun, et näitus EESTI KUNST MÕLEMAL POOL
RAUDSET EESRIIET aitab silmi avada eriti
kunsti- ja ajaloohuvilistel noortel.
Seega - tere tulemast Pärnu Uue Kunsti
Muuseumisse hiljemalt 9. märtsil,
ekspositsiooni lõpupäeval.
Mark Soosaar,
näituse kuraator
NB!
Rahvusvahelisel naistepäeval on meie
näituste külastamine kõigile õrnema soo
esindajatele tasuta!
Esmaspäeval, 9.märtsil on näitused tasuta
üldhariduskoolide gruppidele. |
|
|
| |